lahustuda mittemillessegi,
kus mittemiskeid eraldab
hõre eimidagi
riimita
Friday, October 24, 2014
Wednesday, August 27, 2014
Monday, June 23, 2014
Sa viid mu ära
Sa viid mu ära
võõrasse linna
sinna, kus
räägitakse võõras keeles
lauldakse võõraid laule
mõeldakse võõraid mõtteid
kantakse võõraid riideid
ja hüütakse võõraid hüüdeid
ma tulen Sinuga ära
võõrasse linna
sinna, kus
räägitakse võõras keeles
lauldakse võõraid laule
mõeldakse võõraid mõtteid
kantakse võõraid riideid
ja hüütakse võõraid hüüdeid
Ich bin ein Berliner
Wednesday, February 19, 2014
Thursday, May 26, 2011
Monday, January 10, 2011
Tuesday, December 7, 2010
Ükskõik
Nad seisid veidi eemal kõigest. Koht oli just nii valitud, vähekäidav, kui üldse käidav.
"Tahad teada, miks ma su maha löön?", urises, too kelle käes oli relv. Püstoliots värises veidi ja ta pühkis vaba käega näolt higi.
"Ei, mul on ükskõik", vastas sihitav, kellest vastupidiselt õhkus vaid rahu.
"Mis tähendab? ükskõik?"
"Surm on ükskõikne, teadmine, et miks ei huvita surnut nii on ka minul ... ükskõ ..."
Lasu plahvatuse hääl segas vaid kuuldeulatuses viibinud faunat.
"Kuradi türapea! noh! on nüüd ikka veel ükskõik?!! ah! mis?", karjus värske mõrvar laiba peale, ta isegi lõi liikumatut keha korduvalt jalaga. Kuid koolnul oli ükskõik. Nagu raipesööjatel ja putukatel, kes kondid puhtaks tegid. Nagu tuulel ja päiksel, mis luud pleegitasid ja liival, mis vaikselt skeleti kattis. Oli ükskõik.
Täiesti ükskõik.
"Tahad teada, miks ma su maha löön?", urises, too kelle käes oli relv. Püstoliots värises veidi ja ta pühkis vaba käega näolt higi.
"Ei, mul on ükskõik", vastas sihitav, kellest vastupidiselt õhkus vaid rahu.
"Mis tähendab? ükskõik?"
"Surm on ükskõikne, teadmine, et miks ei huvita surnut nii on ka minul ... ükskõ ..."
Lasu plahvatuse hääl segas vaid kuuldeulatuses viibinud faunat.
"Kuradi türapea! noh! on nüüd ikka veel ükskõik?!! ah! mis?", karjus värske mõrvar laiba peale, ta isegi lõi liikumatut keha korduvalt jalaga. Kuid koolnul oli ükskõik. Nagu raipesööjatel ja putukatel, kes kondid puhtaks tegid. Nagu tuulel ja päiksel, mis luud pleegitasid ja liival, mis vaikselt skeleti kattis. Oli ükskõik.
Täiesti ükskõik.
Tuesday, November 23, 2010
Surematud
Ma ei suuda surra. Mind on tulistatud, põletatud, hakitud ja tuhana laiali puistatud. Kuid ikka saan ka kõige väiksemast kübemest üheks, et kõndida jälle.
Mul on kaksikvend, minu mündi teine pool, too kes algatas kõik. Kes tõi ohvriks meie vanemad ja meie armastatud õe ning lugematul hulgal süütuid, et vaid ise mitte põleda.
Ka tema ei suuda surra, nii kaua kui mina elan, elab ka tema ja nii kaua kui elab tema elan ka mina, sest meid loodi ühest puust.
Ma ei suuda surra aga suudan tappa ning kõige viimaseks jääme meie, kahekesi, põrnitsedes teineteist üle tühjuse ... surematud.
Mul on kaksikvend, minu mündi teine pool, too kes algatas kõik. Kes tõi ohvriks meie vanemad ja meie armastatud õe ning lugematul hulgal süütuid, et vaid ise mitte põleda.
Ka tema ei suuda surra, nii kaua kui mina elan, elab ka tema ja nii kaua kui elab tema elan ka mina, sest meid loodi ühest puust.
Ma ei suuda surra aga suudan tappa ning kõige viimaseks jääme meie, kahekesi, põrnitsedes teineteist üle tühjuse ... surematud.
Saturday, October 23, 2010
Monday, May 3, 2010
Monday, January 18, 2010
Tuesday, January 12, 2010
Friday, December 11, 2009
Friday, November 6, 2009
Thursday, September 10, 2009
Sunday, May 3, 2009
Hõimlane
Me liikusime koos hõimuna, klannina, perekonnana, kuidas iganes seda nimetadagi. Meil oli koht, kus teised alati mahajäänuid ootasid, kogunemispaik, enne uuele vastu minekut.
Pärast esimest saabumist, see mis meid ühendas, kui kõik jõudsid ühel hetkel Kohtumispaika, ei juhtunud korraga tulemist enam kunagi.
Ma olin viimane. Astusin raske südame ja mõtetega Kohtumispaiga poole. Suurem osa vaatasid mulle tumedate nägudega otsa, mõnest paistis kaastunnet. Kolm pöörasid selja ning ei rääkinud minuga enam kunagi.
Kõik said aru, et juhtunu polnud otseselt minu süü. Saatust ei saanud keegi meist ette näha või määrata. Ja olime olnud üksteise armukesed, isad, emad, vennad, õed, kõik. Ning ikka jäänud kokku ja naernud elu iroonia üle.
Seekord ei naernud keegi. Ma olin nad tapnud, ükshaaval, sadistlikult. Kuidagi olin ma leidnud kõik üles ja surnuks piinanud, enesele ega neile teadmata, miks.
Ja jõudes siia poole Suurt Loori, kus mälu on igavane ei suutnud nad minu kohalolekut taluda. Mind heideti välja minu hõimust, klannist, perekonnast, et ekselda igavikus üksinda.
Pärast esimest saabumist, see mis meid ühendas, kui kõik jõudsid ühel hetkel Kohtumispaika, ei juhtunud korraga tulemist enam kunagi.
Ma olin viimane. Astusin raske südame ja mõtetega Kohtumispaiga poole. Suurem osa vaatasid mulle tumedate nägudega otsa, mõnest paistis kaastunnet. Kolm pöörasid selja ning ei rääkinud minuga enam kunagi.
Kõik said aru, et juhtunu polnud otseselt minu süü. Saatust ei saanud keegi meist ette näha või määrata. Ja olime olnud üksteise armukesed, isad, emad, vennad, õed, kõik. Ning ikka jäänud kokku ja naernud elu iroonia üle.
Seekord ei naernud keegi. Ma olin nad tapnud, ükshaaval, sadistlikult. Kuidagi olin ma leidnud kõik üles ja surnuks piinanud, enesele ega neile teadmata, miks.
Ja jõudes siia poole Suurt Loori, kus mälu on igavane ei suutnud nad minu kohalolekut taluda. Mind heideti välja minu hõimust, klannist, perekonnast, et ekselda igavikus üksinda.
Tuesday, April 7, 2009
Wednesday, March 11, 2009
Monday, March 9, 2009
Sunday, February 22, 2009
Saturday, September 6, 2008
Tuesday, July 29, 2008
Etüüd kastanikivil
Ta hakkas sõitma hommikupimeduses, kui tänavad olid veel tühjad. Unetus ajas liikvele ja ta otsustas leida rahu lihtsalt sõitmises oodates päikesetõusu, tundes mootori rahulikku nurrumist.
Nagu ikka sihitute retkedega, alateadvus võttis üle ja viis ta sinna, kus ta kunagi oli olnud õnnelik. Ja enne kui ta arugi sai istus mees üksinda kivil, sellel suure kivil, kust avanes vaade rulluvatele rohumaadele, mis lõppesid järsu kaljupangaga. Ookeanilainete murdumise müha kostis kivini ja tuul merelt liigutas väikese kastanipuu oksi.
Mees istus kivil ja tunnetas puuoksi enda kohal liikumas. Ta mõtles väikesele kastanile, mis oli hakanud juuri ajama suure kivi külje all ja lõpuks kasvanud pooleldi kivi peale. Puu ei saanud kunagi kasvada pikaks ega tugevaks, vaid väändunuks ja kõverikuks, kuid vaid tänule kivile oli puu jäänud ellu, keset rohtlat, sest niitjad ei tahtnud rikkuda oma vikateid vastu kivi.
Oma mõtteis ei kuulnud mees musta auto liginemist ega selle pidurdust kruusasel teel. Autost väljus härrasmees, kergelt kiilanev, laitmatute vuntsidega rätsepaülikonnas.
Uustulnuk tõmbas kivil istuja tähelepanu endale, kergelt köhatedes ja tutvustades ennast: "Politseiinspektor Gerald Huntington, kas võib teiega vahetada mõned sõnad?"
Mees tundis hetkeks kohmetust: "Jah, vabandust, ma pole vasakpoolse liiklusega ka pärast kümmet aastat harjunud ..." Inspektor astus ligemale: "Teema on hoopis milleski muus."
"Võtke istet, kivi on ju piisavalt suur." Nüüd oli politseiniku kord hetkeks kohmetuda, kuid võttis siiski mehe kõrval istet. Hetkeks jäid mõlemad vaatama üle roheluse sinna, kus meri kohtus taevaga.
"Londonis on toimunud plahvatus, enesetaputerrorist." Mees oskas vaid vastata: "Ma tean," ja sisendada endale et vesi, mis silmi tõusis oli vaid tuulest.
"Teie ..." inspektor jäi sõnu otsima. "Ma tean," sosistas mees ja soolakas vesi jooksis üle ta põskede: "Aga see oli juba ammu."
"Siiski kui te saaksite meile rääkida ..." Mehe vappumine peatas ta.
Politseiinspektor nägi pisaraid voolamas ning kuulis õrna sosinat: "Ma armastasin teda, siin, kastanikivil,". Ja Gerald Huntington asetas oma käe nutva mehe õlale ning vaatas kaugele horisondi taha.
Nagu ikka sihitute retkedega, alateadvus võttis üle ja viis ta sinna, kus ta kunagi oli olnud õnnelik. Ja enne kui ta arugi sai istus mees üksinda kivil, sellel suure kivil, kust avanes vaade rulluvatele rohumaadele, mis lõppesid järsu kaljupangaga. Ookeanilainete murdumise müha kostis kivini ja tuul merelt liigutas väikese kastanipuu oksi.
Mees istus kivil ja tunnetas puuoksi enda kohal liikumas. Ta mõtles väikesele kastanile, mis oli hakanud juuri ajama suure kivi külje all ja lõpuks kasvanud pooleldi kivi peale. Puu ei saanud kunagi kasvada pikaks ega tugevaks, vaid väändunuks ja kõverikuks, kuid vaid tänule kivile oli puu jäänud ellu, keset rohtlat, sest niitjad ei tahtnud rikkuda oma vikateid vastu kivi.
Oma mõtteis ei kuulnud mees musta auto liginemist ega selle pidurdust kruusasel teel. Autost väljus härrasmees, kergelt kiilanev, laitmatute vuntsidega rätsepaülikonnas.
Uustulnuk tõmbas kivil istuja tähelepanu endale, kergelt köhatedes ja tutvustades ennast: "Politseiinspektor Gerald Huntington, kas võib teiega vahetada mõned sõnad?"
Mees tundis hetkeks kohmetust: "Jah, vabandust, ma pole vasakpoolse liiklusega ka pärast kümmet aastat harjunud ..." Inspektor astus ligemale: "Teema on hoopis milleski muus."
"Võtke istet, kivi on ju piisavalt suur." Nüüd oli politseiniku kord hetkeks kohmetuda, kuid võttis siiski mehe kõrval istet. Hetkeks jäid mõlemad vaatama üle roheluse sinna, kus meri kohtus taevaga.
"Londonis on toimunud plahvatus, enesetaputerrorist." Mees oskas vaid vastata: "Ma tean," ja sisendada endale et vesi, mis silmi tõusis oli vaid tuulest.
"Teie ..." inspektor jäi sõnu otsima. "Ma tean," sosistas mees ja soolakas vesi jooksis üle ta põskede: "Aga see oli juba ammu."
"Siiski kui te saaksite meile rääkida ..." Mehe vappumine peatas ta.
Politseiinspektor nägi pisaraid voolamas ning kuulis õrna sosinat: "Ma armastasin teda, siin, kastanikivil,". Ja Gerald Huntington asetas oma käe nutva mehe õlale ning vaatas kaugele horisondi taha.
Wednesday, May 28, 2008
Saturday, April 12, 2008
Sunday, March 23, 2008
Friday, December 21, 2007
Tuesday, September 11, 2007
Monday, September 10, 2007
Thursday, May 10, 2007
Sunday, February 18, 2007
Friday, February 16, 2007
Thursday, February 8, 2007
Wednesday, February 7, 2007
Tuesday, February 6, 2007
Monday, January 29, 2007
Wednesday, January 24, 2007
Wednesday, January 17, 2007
parem suurem ja kõigile! kirssidega!
savi-savi-savi-savisaar!
oksendasin,
parem hakkas.
ansip-pentus-ansip-pentus!
jälle oksendasin,
vist paremaks ei lähegi ...
oksendasin,
parem hakkas.
ansip-pentus-ansip-pentus!
jälle oksendasin,
vist paremaks ei lähegi ...
Subscribe to:
Posts (Atom)