Friday, October 24, 2014

lahustuda mittemillessegi,
kus mittemiskeid eraldab
hõre eimidagi

Wednesday, August 27, 2014

ei mäleta ma enam
neid mõtteid
mis peas
siis keerlesid
ja keelel särisesid
kui küsisid:

mis mõtled?
sõnadega mängides
neid mõttelõngaks kududes
ma heietan

vaid sõnast paarist
ja sinu nimest
saaksin lehed täita
ning seinad katta
laed maalida

vaid sinu nimest
ja sõnast paarist

Monday, June 23, 2014

Sa viid mu ära


Sa viid mu ära
võõrasse linna
sinna, kus
räägitakse võõras keeles
lauldakse võõraid laule
mõeldakse võõraid mõtteid
kantakse võõraid riideid
ja hüütakse võõraid hüüdeid

ma tulen Sinuga ära
võõrasse linna
sinna, kus
räägitakse võõras keeles
lauldakse võõraid laule
mõeldakse võõraid mõtteid
kantakse võõraid riideid
ja hüütakse võõraid hüüdeid

Ich bin ein Berliner

Wednesday, February 19, 2014

Vaid tund aega.
Kas jõuan veel
mõelda neid mõtteid,
mis mõtlemata jäid.
Öelda neid sõnu,
mis ütlemata jäid.
Naerda neid nalju,
mis naermata jäid.
Nutta neid valusid,
mis nutmata jäid.
Vaid tund aega,
et surra.
Kas jõuan veel ...

Thursday, May 26, 2011

nii me seal, katuse peal
üksteist piidlesime.
kauguses sätendas peegelsile
ja hinges vaid vaikus kaikus
me silume kaost ja nimetame seda korraks

Monday, January 10, 2011

in the dark I sat,
and melancholy I drank
but then I woke
to the life's yoke

Tuesday, December 7, 2010

Ükskõik

Nad seisid veidi eemal kõigest. Koht oli just nii valitud, vähekäidav, kui üldse käidav.
"Tahad teada, miks ma su maha löön?", urises, too kelle käes oli relv. Püstoliots värises veidi ja ta pühkis vaba käega näolt higi.
"Ei, mul on ükskõik", vastas sihitav, kellest vastupidiselt õhkus vaid rahu.
"Mis tähendab? ükskõik?"
"Surm on ükskõikne, teadmine, et miks ei huvita surnut nii on ka minul ... ükskõ ..."
Lasu plahvatuse hääl segas vaid kuuldeulatuses viibinud faunat.
"Kuradi türapea! noh! on nüüd ikka veel ükskõik?!! ah! mis?", karjus värske mõrvar laiba peale, ta isegi lõi liikumatut keha korduvalt jalaga. Kuid koolnul oli ükskõik. Nagu raipesööjatel ja putukatel, kes kondid puhtaks tegid. Nagu tuulel ja päiksel, mis luud pleegitasid ja liival, mis vaikselt skeleti kattis. Oli ükskõik.

Täiesti ükskõik.

Tuesday, November 23, 2010

Surematud

Ma ei suuda surra. Mind on tulistatud, põletatud, hakitud ja tuhana laiali puistatud. Kuid ikka saan ka kõige väiksemast kübemest üheks, et kõndida jälle.

Mul on kaksikvend, minu mündi teine pool, too kes algatas kõik. Kes tõi ohvriks meie vanemad ja meie armastatud õe ning lugematul hulgal süütuid, et vaid ise mitte põleda.

Ka tema ei suuda surra, nii kaua kui mina elan, elab ka tema ja nii kaua kui elab tema elan ka mina, sest meid loodi ühest puust.

Ma ei suuda surra aga suudan tappa ning kõige viimaseks jääme meie, kahekesi, põrnitsedes teineteist üle tühjuse ... surematud.

Saturday, October 23, 2010

väikene papaia
ja suur arbuus
ning katkine kruus
mahajäänud aias
üleeelmises kuus

Monday, May 3, 2010

volbriööl
sprait, viin
kõmm-kõmm
suule ja kurku

maipühadel
ilm jäi halliks
süda pahaks

nii me kohtusime

nüüd igal

volbriööl
sprait, viin
kõmm-kõmm
suule ja kurku

ning maipühil
koos valutame
su ilu on kui peen portselan
plekitu ja õõnes
sõrmenips: klirr!
polekski nagu olnud

Monday, January 18, 2010

ma tulin, ma nägin
ma nutsin ja võitsin
ning veri mu jalge alt pritsis
sel ööl, sel ööl
sel loojanguta ööl
kui veri mu jalge alt pritsis

Tuesday, January 12, 2010

Seitsme maa ja mere taga
sa kord armastasid mind
ja mina armastasin sind.
Tuhk sametina katab
lõpnud kalu kuivades sängides.
Ei ole maad, ei merd, ega sind.

Friday, December 11, 2009

talveiil ulub ja mühiseb
kopsus sahiseb ja krigiseb
surnukuuri uks vaid logiseb
olime kord,
kuid sa läksid
ja mina jäin.
talv on külm,
kopsus kahiseb.
lähen minagi.

Friday, November 6, 2009

töötu bussis sõidab
aovalgest loojanguni
päevast päeva
kollane vest üll
et rahvas teaks
tallinn ibastab

Thursday, September 10, 2009

ärkasin, sest käed olid märjad
ärkasin, sest käed olid punased
sest olin verine

Sunday, May 3, 2009

Hõimlane

Me liikusime koos hõimuna, klannina, perekonnana, kuidas iganes seda nimetadagi. Meil oli koht, kus teised alati mahajäänuid ootasid, kogunemispaik, enne uuele vastu minekut.

Pärast esimest saabumist, see mis meid ühendas, kui kõik jõudsid ühel hetkel Kohtumispaika, ei juhtunud korraga tulemist enam kunagi.

Ma olin viimane. Astusin raske südame ja mõtetega Kohtumispaiga poole. Suurem osa vaatasid mulle tumedate nägudega otsa, mõnest paistis kaastunnet. Kolm pöörasid selja ning ei rääkinud minuga enam kunagi.

Kõik said aru, et juhtunu polnud otseselt minu süü. Saatust ei saanud keegi meist ette näha või määrata. Ja olime olnud üksteise armukesed, isad, emad, vennad, õed, kõik. Ning ikka jäänud kokku ja naernud elu iroonia üle.

Seekord ei naernud keegi. Ma olin nad tapnud, ükshaaval, sadistlikult. Kuidagi olin ma leidnud kõik üles ja surnuks piinanud, enesele ega neile teadmata, miks.

Ja jõudes siia poole Suurt Loori, kus mälu on igavane ei suutnud nad minu kohalolekut taluda. Mind heideti välja minu hõimust, klannist, perekonnast, et ekselda igavikus üksinda.

Tuesday, April 7, 2009

kui kõik oli tuhaks põlenud
kui pilved igaveseks varjasid päikese
kui linnad tolmuks hõõrutud
mäestikud ookeanidesse paisatud
ja ainsaks hääleks tuule vihin
ning alles polnud midagi
ta naeratas esimest korda
ja see kasvas naeruks
mis kestis kuni tuulgi vaibus
sest alles polnud midagi
mitte midagi
mitte midagi

Wednesday, March 11, 2009

- I love you
- I wont do that!
- but I love you!
- NO

the end

Monday, March 9, 2009

see on külm vile tuul,
mis täis kõhuga hundi murdma sunnib
mesikäpa märatsema ajab
mehe süda jahutab
kuni naise nägu sinine
ta pisarad verised
ning lapsed näljas

ahastus hiljem viimse soojuse viib
ja käed, mis igavesti jäised
nüüd tuule teenrid on

Sunday, February 22, 2009

I looked into his eyes
saw the reflection of myself,
the reflection of human,
the first reflection of alien.
I cried of happiness
so my vision blurred.
I could die now.
We are not alone.

Saturday, September 6, 2008

"mis sa ütlesid?"
"ei midagi"
"sa ju sosistasid midagi"
"ei sosistanud"
"ma ju kuulsin midagi,
midagi südamest"
"mul ei ole südant."

Tuesday, July 29, 2008

Etüüd kastanikivil

Ta hakkas sõitma hommikupimeduses, kui tänavad olid veel tühjad. Unetus ajas liikvele ja ta otsustas leida rahu lihtsalt sõitmises oodates päikesetõusu, tundes mootori rahulikku nurrumist.

Nagu ikka sihitute retkedega, alateadvus võttis üle ja viis ta sinna, kus ta kunagi oli olnud õnnelik. Ja enne kui ta arugi sai istus mees üksinda kivil, sellel suure kivil, kust avanes vaade rulluvatele rohumaadele, mis lõppesid järsu kaljupangaga. Ookeanilainete murdumise müha kostis kivini ja tuul merelt liigutas väikese kastanipuu oksi.

Mees istus kivil ja tunnetas puuoksi enda kohal liikumas. Ta mõtles väikesele kastanile, mis oli hakanud juuri ajama suure kivi külje all ja lõpuks kasvanud pooleldi kivi peale. Puu ei saanud kunagi kasvada pikaks ega tugevaks, vaid väändunuks ja kõverikuks, kuid vaid tänule kivile oli puu jäänud ellu, keset rohtlat, sest niitjad ei tahtnud rikkuda oma vikateid vastu kivi.

Oma mõtteis ei kuulnud mees musta auto liginemist ega selle pidurdust kruusasel teel. Autost väljus härrasmees, kergelt kiilanev, laitmatute vuntsidega rätsepaülikonnas.

Uustulnuk tõmbas kivil istuja tähelepanu endale, kergelt köhatedes ja tutvustades ennast: "Politseiinspektor Gerald Huntington, kas võib teiega vahetada mõned sõnad?"

Mees tundis hetkeks kohmetust: "Jah, vabandust, ma pole vasakpoolse liiklusega ka pärast kümmet aastat harjunud ..." Inspektor astus ligemale: "Teema on hoopis milleski muus."

"Võtke istet, kivi on ju piisavalt suur." Nüüd oli politseiniku kord hetkeks kohmetuda, kuid võttis siiski mehe kõrval istet. Hetkeks jäid mõlemad vaatama üle roheluse sinna, kus meri kohtus taevaga.

"Londonis on toimunud plahvatus, enesetaputerrorist." Mees oskas vaid vastata: "Ma tean," ja sisendada endale et vesi, mis silmi tõusis oli vaid tuulest.

"Teie ..." inspektor jäi sõnu otsima. "Ma tean," sosistas mees ja soolakas vesi jooksis üle ta põskede: "Aga see oli juba ammu."

"Siiski kui te saaksite meile rääkida ..." Mehe vappumine peatas ta.

Politseiinspektor nägi pisaraid voolamas ning kuulis õrna sosinat: "Ma armastasin teda, siin, kastanikivil,". Ja Gerald Huntington asetas oma käe nutva mehe õlale ning vaatas kaugele horisondi taha.

Wednesday, May 28, 2008

sünd on tragöödia
ja surm: komöödia

Saturday, April 12, 2008

the thought
always there
at the back:
this can't be it,
maybe there's an after,
a better after

Sunday, March 23, 2008

öeldu lõi ta kehast välja.
ta nägi ennast juhmilt jõllitamas,
tuhandest haavast veri purskumas,
käed värisemas ja põlved nõtkumas.
tapjalik valu lihtsatest sõnadest.
kuid ta jäi ellu

Friday, December 21, 2007

jõuluvana ukse taga rõõmsalt küsis:
kas siin on ka häid lapsi?
ei, vastasin, siin ei ole lapsi.
topelteitus tegi äti kurvaks,
püüdsin tuju tõsta:
aga see eest situme homme verd!

Tuesday, September 11, 2007

life is pain
life is misery
it's a skullprison

did I tell you something new?

Monday, September 10, 2007

šabloonikud ja präänikud,
mustikad ja lutikad
ning siis on tegemist, et WC'ni jõuda

Thursday, May 10, 2007

ärkan öösiti, miski on kaotsis.
kolan mööda pimedaid tube,
istun ja põrnitsen pimedust, tühjust.

ei tea kas enam leiangi ...

Sunday, February 18, 2007

- sul õmblus rebeneb,
palitu plagiseb tuules,
näost oled kadunud,
silmadki aukus,
huuled pragund
ja nahk kahkjas,
mis juhtus?

- elu.

Friday, February 16, 2007

kalu vaadates
pilk pidama jäi
silmadesse sinistesse
põhjatutesse

kutsusid, viipasid,
ütlesid: "Tule",
ja ma langesin

embuses hoidsid
kui vajusime,
ja kopsud täitusid

ka virvendus
tiigipinnalt
viimaks vaibus

Thursday, February 8, 2007

kiikasin liftis peeglisse,
vastu vaatas võõras,
võõrad silmad, võõras muie,
teadlik irve, hambavalged paljastumas ...

oleks võinud habemegi ära ajada,
viisakusest.

Wednesday, February 7, 2007

ise tühi olles
mängisin sinuga
õrnalt, mahedalt
kuni murdusid
nutsid, ägasid ...

et halli argipäeva peletada

Tuesday, February 6, 2007

koorik on kõva, valge ja apaatne.
vahest koputan,
järjest harvem,
kajab vaid õõnsalt vastu

siinseal mõned mõlgid,
ilmselt läbimatu.

Monday, January 29, 2007

here is the scull, inscribed
symbols crawling across

here is the scull, laughing
jaw dangling, toothless

here is the scull, reminder
life can be hell

Tower, Bastille, Auschwitz, Guantanamo, Abu Ghraib ...

Wednesday, January 24, 2007

aknast nägin rebast
sörkimas saba longus
keset külmavõetud rohtu
silmis äng ja nälg

kuid ei hoolinud keegi
buss kihutas aga edasi
linnasärasse

Wednesday, January 17, 2007

lendasin
        kaugel, ei paista
keset pimedust ja tühjust

kukkusin
        näha, kui vaatad
keset laasi ja rohelust

parem suurem ja kõigile! kirssidega!

savi-savi-savi-savisaar!
oksendasin,
parem hakkas.

ansip-pentus-ansip-pentus!
jälle oksendasin,
vist paremaks ei lähegi ...