Ma ei suuda surra. Mind on tulistatud, põletatud, hakitud ja tuhana laiali puistatud. Kuid ikka saan ka kõige väiksemast kübemest üheks, et kõndida jälle.
Mul on kaksikvend, minu mündi teine pool, too kes algatas kõik. Kes tõi ohvriks meie vanemad ja meie armastatud õe ning lugematul hulgal süütuid, et vaid ise mitte põleda.
Ka tema ei suuda surra, nii kaua kui mina elan, elab ka tema ja nii kaua kui elab tema elan ka mina, sest meid loodi ühest puust.
Ma ei suuda surra aga suudan tappa ning kõige viimaseks jääme meie, kahekesi, põrnitsedes teineteist üle tühjuse ... surematud.
No comments:
Post a Comment