see on külm vile tuul,
mis täis kõhuga hundi murdma sunnib
mesikäpa märatsema ajab
mehe süda jahutab
kuni naise nägu sinine
ta pisarad verised
ning lapsed näljas

ahastus hiljem viimse soojuse viib
ja käed, mis igavesti jäised
nüüd tuule teenrid on