Etüüd kastanikivil

Ta hakkas sõitma hommikupimeduses, kui tänavad olid veel tühjad. Unetus ajas liikvele ja ta otsustas leida rahu lihtsalt sõitmises oodates päikesetõusu, tundes mootori rahulikku nurrumist.

Nagu ikka sihitute retkedega, alateadvus võttis üle ja viis ta sinna, kus ta kunagi oli olnud õnnelik. Ja enne kui ta arugi sai istus mees üksinda kivil, sellel suure kivil, kust avanes vaade rulluvatele rohumaadele, mis lõppesid järsu kaljupangaga. Ookeanilainete murdumise müha kostis kivini ja tuul merelt liigutas väikese kastanipuu oksi.

Mees istus kivil ja tunnetas puuoksi enda kohal liikumas. Ta mõtles väikesele kastanile, mis oli hakanud juuri ajama suure kivi külje all ja lõpuks kasvanud pooleldi kivi peale. Puu ei saanud kunagi kasvada pikaks ega tugevaks, vaid väändunuks ja kõverikuks, kuid vaid tänule kivile oli puu jäänud ellu, keset rohtlat, sest niitjad ei tahtnud rikkuda oma vikateid vastu kivi.

Oma mõtteis ei kuulnud mees musta auto liginemist ega selle pidurdust kruusasel teel. Autost väljus härrasmees, kergelt kiilanev, laitmatute vuntsidega rätsepaülikonnas.

Uustulnuk tõmbas kivil istuja tähelepanu endale, kergelt köhatedes ja tutvustades ennast: "Politseiinspektor Gerald Huntington, kas võib teiega vahetada mõned sõnad?"

Mees tundis hetkeks kohmetust: "Jah, vabandust, ma pole vasakpoolse liiklusega ka pärast kümmet aastat harjunud ..." Inspektor astus ligemale: "Teema on hoopis milleski muus."

"Võtke istet, kivi on ju piisavalt suur." Nüüd oli politseiniku kord hetkeks kohmetuda, kuid võttis siiski mehe kõrval istet. Hetkeks jäid mõlemad vaatama üle roheluse sinna, kus meri kohtus taevaga.

"Londonis on toimunud plahvatus, enesetaputerrorist." Mees oskas vaid vastata: "Ma tean," ja sisendada endale et vesi, mis silmi tõusis oli vaid tuulest.

"Teie ..." inspektor jäi sõnu otsima. "Ma tean," sosistas mees ja soolakas vesi jooksis üle ta põskede: "Aga see oli juba ammu."

"Siiski kui te saaksite meile rääkida ..." Mehe vappumine peatas ta.

Politseiinspektor nägi pisaraid voolamas ning kuulis õrna sosinat: "Ma armastasin teda, siin, kastanikivil,". Ja Gerald Huntington asetas oma käe nutva mehe õlale ning vaatas kaugele horisondi taha.