kui kõik oli tuhaks põlenud
kui pilved igaveseks varjasid päikese
kui linnad tolmuks hõõrutud
mäestikud ookeanidesse paisatud
ja ainsaks hääleks tuule vihin
ning alles polnud midagi
ta naeratas esimest korda
ja see kasvas naeruks
mis kestis kuni tuulgi vaibus
sest alles polnud midagi
mitte midagi
mitte midagi