Me liikusime koos hõimuna, klannina, perekonnana, kuidas iganes seda nimetadagi. Meil oli koht, kus teised alati mahajäänuid ootasid, kogunemispaik, enne uuele vastu minekut.
Pärast esimest saabumist, see mis meid ühendas, kui kõik jõudsid ühel hetkel Kohtumispaika, ei juhtunud korraga tulemist enam kunagi.
Ma olin viimane. Astusin raske südame ja mõtetega Kohtumispaiga poole. Suurem osa vaatasid mulle tumedate nägudega otsa, mõnest paistis kaastunnet. Kolm pöörasid selja ning ei rääkinud minuga enam kunagi.
Kõik said aru, et juhtunu polnud otseselt minu süü. Saatust ei saanud keegi meist ette näha või määrata. Ja olime olnud üksteise armukesed, isad, emad, vennad, õed, kõik. Ning ikka jäänud kokku ja naernud elu iroonia üle.
Seekord ei naernud keegi. Ma olin nad tapnud, ükshaaval, sadistlikult. Kuidagi olin ma leidnud kõik üles ja surnuks piinanud, enesele ega neile teadmata, miks.
Ja jõudes siia poole Suurt Loori, kus mälu on igavane ei suutnud nad minu kohalolekut taluda. Mind heideti välja minu hõimust, klannist, perekonnast, et ekselda igavikus üksinda.
No comments:
Post a Comment